Elu-olu Murundus "musungu" silme läbi
sambia.sobrad
Aprill 2016, Piret Sipria reisimuljed

6. aprillil maandusime Liinaga Sambias Ndola lennuväljal. Leitsakus olid meid tervitamas Joseph ja Hilda Bwalya - MTÜ Enfys asutajad ja eestvedajad. Sõitsime paar tundi mööda auklikku teed Murundu külla, kus nad elavad ja kus ma käisin ka 2015 oktoobris.


Pere elab suures koloniaalaegses päevinäinud majas, mida nad rendivad. Neil on unistus see maja kunagi endile osta. Maja juurde kuulub ka suur maatükk.

Josephil on suur pere: ta enda viis last (pildil noorim, Wilson Tender), abikaasa Hilda ja lisaks need lapsed, kelledele nad peavarju annavad ja haridust saada aitavad. Vanim poeg elab koos noorukitega kooli juures väikeses majas. Perega koos elab ka kerge vaimse puudega noor naine Chanda, kes aitab teha süüa ja majapidamistöid.


Bwalyad olid meile oma kodus valmis seadnud armsa toakese, kus olid kaks laia voodit, suur seinakapp, lauake ja paar päevinäinud tooli. Sambia tingimustes lausa luksus! Hilda oli akende ette seadnud suurte roosidega kenad kardinad ja seinad olid saanud meie puhuks koguni värske värvikorra. Nad olid südamest pingutanud, et me endid võimalikult koduselt tunneksime!  

Suures vanniga ruumis saime endid pesta. Majas oli ka vesiklosett, mis toimis, tõsi küll, vaid ise vett peale valades. Tõsisemate vajadustega käisime õuemajakeses augu peal. Vahetevahel tuli auku puutuhka raputada, et kärbseid vähem oleks.


Elektrit oli meil teatud kellaaegadel. Nii oli riigi poolt paika pandud, sest Sambias ei jagu elektrit. Elektrit tuleb seal majapidamisse ette osta, mis tähendab, et vool lülitatakse sisse vaid siis, kui sa oled selle eest maksnud. Aga kuna tarbimine on seotud ajaga, mitte kogustega, siis pole seal kombeks tulesid ära kustutada.


Paljud majapidamised Murundus on hoopis ilma elektrita. Pimedaks läheb Sambias varakult, kella poole kaheksa paiku õhtul. Siis käib elu küünalde ja taskulampide valgel. On üksikuid majapidamisi, kus on katustel ka hiina päikesepaneelid, aga need ei pidavat seal kuigi töökindlad olema. 

Üritasime pikkadel pimedatel õhtutel taskulampide valgel kirjutada ja lugeda, aga kiiresti kujunes välja elurütm, kus ronisime õhtul pool üheksa põhku ja olime üleval juba aovalgel, äratajateks kanad. Igal hommikul lendasid nad mangopuu otsast kaagutades ja tiivasahinal maa peale. Lastel seevastu oli pimedatel õhtupoolikutel lõbus. Nad mängisid rõõmsalt Monopoly mängu, mille oli kinkinud neile USA misjonäride pere.

Bwalyate majapidamisse kuulub ka väike sigala ja kanala, kus nad kasvatavad nii lihakanasid kui ka munejaid kanu. Lindudega tegeleb üks vanem mees, kes peab ka valvuri ametit, sest varastamine on seal levinud. Enne meie saabumist oli varastatud neilt paarsada lihakana. Traatvõre akna ees oli katki lõigatud ja sisse mindud. Ka meie seal olles tungiti ühel korral kanalasse. Pildil munakanade transport.


Põrandaid ja aknalaudu määriti majas mingi punase määrdega, mis lõhnas üsna vängelt. See hoiab putukaid eemal, aga tarakanid on ju vintsked vennad ja nemad meil ikka vahel külas käisid. Ja termiidid muidugi – neile sobiks ka nimi „terminaator”. Nad on mustad suuremad sipelgad suurte lõugadega, mida nad vajavad puidu söömiseks. See on arvatavasti ka põhjus, miks kohalikud ehitised on tellistest. Elavad nad nähtamatut elu maapõues. Nende pesad võivad küündida 4-5 meetrini. Termiidid toodavad pesas savimulda, mida aafriklased kasutavad telliste tegemiseks ja ehitusmatejaliks.

Ühel ööl äratas mind üles tuletõrje signaal. Nii ma alguses arvasin, nii läbilõikav oli see sirin. Aga tegelikult oli see kilk, kes meie akna taga kontserti andis.

Sambias on malaaria väga levinud, aga kuna tarvitasime malaariavastast ravimit, siis me sääsevõrkude all ei maganud. Haigust levitavad seal emased malaariasääsed ja seda vihmaperioodil. Mõned korrad nägime ka sadu, aga kevad oli saabumas ja vihma enam eriti polnud. Kui sajab, siis kallab küll kui oavarrest ja külateed muutuvad porimülkaks.

Välisministeeriumi projekti raames ostsime Enfysele kaks punast jalgratast. Me Liinaga sõitsime nendega. „Musungu” ja veel naine jalgrattaga oli kohalikele suureks vaatamisväärsuseks! Naistel ei ole see sealkandis tavaks, vaid mehed ja poisikesed sõidavad. Algul saatsid mind pikad pilgud ja hüüded, aga siis harjuti. „Musungu” tuleb suahhiili keelest ja nii kutsutakse seal valgeid.

Sõitsime Josephiga jalgratastel ka maisipõllule. Põld jääb külakeskusest üsna kaugele, aga aafriklased on harjunud pikki vahemaid läbima. Nende "lähedal" võib tähendada meie jaoks kilomeetreid. Enfys kasutab tasuta 5 ha suurust põldu, kus kasvatatakse maisi ja sojauba (pildil). Maisisaak tuleb sel suvel hea, tõlvikud olid suured ja pontsakad. Üks taim kasvatab ühe tõlviku. Joseph tänab kõiki annetajaid, kes on Enfyse põllumajandust toetanud!


Põllu lähedusse ehitavad ameerika misjonärid Gary ja Rachel väikest kliinikut. Murundus praegu statsionaarset arstiabi ei ole. Seda on võimalik saada küll Mufulira linnast, aga paljudel pole võimalust sinna bussiga sõita. Külastasin Mufulira tervisekeskust, kust saab tasuta arstiabi. Pöördusin sinna väikese Elizabethiga, kel oli väga kõrge palavik, iiveldus, köha, pea- ja kõhuvalu. Talle tehti malaariatest, mis osutus negatiivseks. Kopse tal ei kuulatud. Arsti laual olid suurtes purkides tabletid, kust ta andis lapsele igaks juhuks nii malaaria ravimit, köha vastu antibiootikumi kui ka valuvaigistit.

Inimesed usuvad, et tabletid võtavad ära kõik nende haigused ja hädad. Nüüd mõistan, miks neil on seal tablettidesse nii suur usk. Näiteks Elizabethi väikesel sugulasel oli jalal sügav haav, mida ta vanaema oli püüdnud ravida patarei happega. Jalg nägi kohutav välja, sügav haav mädanes. Ravisime Liinaga seda pikka aega. Sellised asjad juhtuvad, kui arstiabi pole käepärast.

 

 

Kommentaarid: 0
Email again:
Lisa kommentaar
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: