Miks ma Sambiasse tagasi tahan
sambia.sobrad
Riina Aasa reisikiri Sambiast 2014/2015 aasta vahetusel



Esimesest hetkest oli selge, et minu poolest ma võiksin Sambiasse jäädagi, silm ka ei pilguks. Nii erinev on kõik, ja nii palju ... parem. Vaesust, seda üleüldist vaesuse taset ei ole võimalik kirjeldada, nagu ka mitte Jumala ligiolu ja armu ja armastust nende kõigi üle. Pole ka ime - Mufulirasse sisse sõites tervitab sind linna piiril hiigelsuur silt "Mufulira belongs to Jesus", sama Chingola linna piiril: "Chingola for Jesus. His mercies endureth forever." Mitte et kõik päästetud oleks, kaugel sellest, kuid see, et riik on põhiseaduses kuulutatud kristlikuks riigiks ja et linnade üle sellisel viisil ametlikult kuulutatakse, et need kuuluvad Jeesusele - sellel on vaimses maailmas paratamatult oma kaal ja mõju. Ja seda on põhjatule vaesusele ja viletsusele vaatamata igal sammul tunda.


Kirikuid on seal ka igas tänavas ja iga nurga peal. Tihti mitu kirikut järjest, ja kõigile jagub nii armu kui inimesi. Läbisaamine koguduste vahel on hea, karjastel on oma kooskäimised ja ühised palvekoosolekud. Meie piiskop Benson oli kaua aega Mufuliras isegi sellise oikumeenilise kogu juhataja. Katoliku kirikki on seal ärgas ja karismaatiline, meie pastor Josephil on näiteks mitu katoliku noormeest abis orbude kantseldamisel. Murundus, kuhu me vanuritele kinke viisime, sinna ehitasid katoliiklased ilusad majakesed vanadele. Joseph on nüüd ka nende eest hoolitsenud, kuni sellel aastal pidavat katoliiklased kellegi sinna saatma, kes tööd edasi viib.


Pidevalt kostab üle tänava ülistust, vanu lauluraamatu hümne (isegi mulle tuttavaid) ja kõva häälega kuulutamist. Otse hosteli vastas on adventkirik, selle kõrval mingi apostellik kirik, mõlemast kostis alalõpmata võrratut laulu, nii uut kui vana. On ikka küll vahe Euroopa vaimse pimedusega võrreldes!

Koole on seal ka igal pool, sama palju kui kirikuid. Peabki olema: esiteks on Sambia lihtsalt lastega kaetud! "Seal ainult lapsed ongi," nagu Harles kunagi ütles. Sama mulje jäi Sambias ringi liikudes ka mulle: nagu üks hiigelsuur koolimaja, kus iga klassitäie peale on mõni üksik täiskasvanud pedagoog. Teine põhjus koolide paljususele on see, et koolid on enamasti eramajades, mitte nagu meil. Mõni üksik suurem kutsekool või keskkool hakkab silma, muidu on eramaja tüüpi hooned mõne klassiruumi ja aiaga. Enamasti kannavad nad kõlavaid kristliku sisuga nimesid. Kristlikud jm piiblinimed on ka enamusel pisiettevõtetel, olgu need siis poed või putkad või töökojad vms.


















President ja koolide olukord

Koolide tase on väga erinev. Kuni viimase presidendini, kes äsja suri ja jõudis ametis olla ainult 3 aastat, ei hoolinud ükski varasem president tegelikult oma rahva käekäigust. Nii nad ütlevad! Seda viimast nad leinavad tohutult, igal pool kuulsin temast ainult head. 47 aastat oli olnud kui tühja maad: Joseph ütles, et neile on tulnud riigikoolist orbusid, kes isegi 9. klassis ei osanud veel lugeda ega kirjutada... Selline oli olukord (tasulises!) riigikoolis. Õpetajate palgad olid nii madalad, et keegi lihtsalt riigikooli õpetajaks ei läinud. Viimane president tõstis esimest korda õpetajate palku, hakkas ehitama uusi koole, pani käima tohutu teedeehituse, hakkas ehitama haiglaid ja kliinikuid ... ja siis suri. Üks mees tegi kolme aastaga rohkem kui ülejäänud presidendid 47 aastaga kokku!


Varsti on valimised ja kõik loodavad, et tuleb president, kes jätkab eelmise tööd - muud ei tahetagi. Kuid riigi haridus on valdavalt erakätes ja sellest ka paratamatud õppemaksud jms. Lapsed peavad kõik ise kinni maksma: õpikud-töövihikud, koolivormid, spordiriided ja jalanõud jne. Vahel on kohustusliku õppemaksu sees ka kooli toit, sest vaestes külades on see ainus võti, millega lapsi üldse kooli saada ja seal hoida. Kuid keegi peab selle kõik kinni maksma... Näiteks pastor Josephi elukohas Murundus on 20 000 elanikku, kellest 50-l on töökoht. 50 inimest 20 000-st! Pole ime, et eranditult kõik meie orvud, kellega ma kohtusin, palusid mitte midagi muud kui ainult abi õppemaksu tasumisel. Ei mingit madratsit ega tekki! Ühelgi neid luksusesemeid ei olnud, kuid seda ei küsitud ka – ainult, et saaks ikka koolis käia... See on nende ainus mure ja unistus, paistab.

Erakoolides on tase normaalne. Sain ühe 4. klassi poisi lõpueksamite koopiad, seal on kõike: ajalugu, poliitikat, tuhandete piires arvutamist, bioloogiat, majandust, nii inglise kui bemba keele grammatikat, kristlust, mida kõike. Lugemisest ja kirjutamisest on asi ikka kaugemal: 4. klass peab oskama juba keerulisematest ülesannetest jagu saada. Ma ei tea, kuidas see meie tasemega võrreldes on, aga hullu pole küll midagi.


Üks pood linna peale ja tekid

Mufuliras on umbes 300 000 elanikku ja selle rahva peale on keset linna üksainus Maxima-tüüpi pood, selline väiksema valikuga. Töötab 5-6 kassat, igas mitu inimest järjekorras - tundub et pole häda midagi - kuni taipad, et see on ainus pood 300 000 inimese peale! Hinnad on täpselt samad mis Rootsis. Värske pagarileib on ainult odavam: 5 kwachat, mis on jämedalt 70 eurosenti. Mufulira paar kesktänava jupikest on täis enamasti kasutatud riiete hunnikuid ja aiasaaduseid, mida sealsamas, tolmuste jalgade ees müüakse.

Müüakse ka kasutatud tekke. Sünteetilise vatiini tekid, nagu praegu inimestel enamasti on, maksavad vanast peast 100 kwachat ehk 13-14 eurot. Poes on uusi tekke ka, 145-160 kwachat: õhukesed villase moodi palakad, aga Joseph ütles, et need lagunevad 7-8 kuuga laiali. Kvaliteetsemad on aga kaks korda kallimad...

Püüan Rootsis panna käima tekkide kogumise ja saata paar 20-kg pakki, ehk saan kirikust saatmiseks raha ka. Loota võib! Nii saame saata nii Albertile, Bensoni orbudele kui ka Josephile. Igal juhul tuleb see odavam kui raha saata. Paksud tekid on ka madratsi eest.


Pastor Alberti abikaasa ja „rikkad” pered

Nägin Alberti naist Mirriamit. No on ikka meeldiv inimene! Esimesest pilgust on tunne, nagu oleks mingi suvalise toreda ja ausa, uskliku eesti maanaisega kohtunud. Lihtsalt ilus inimene! Kohtusime ühe pastori pulmas, kuhu rahapuudusel ainult tema oli saanud tulla, Albert jäi koju. Kahjuks räägib naine nii vähe inglise keelt, et ma sain ainult üksikutest sõnadest aru. Kuid ma sain aru, et Albert oli olnud enne väga nõrk, ei jaksanud käiagi õieti, aga nüüd tänu meie kingitud jalgrattale on ta palju tugevam. Ma ei saanud täpselt aru, mis mõttes oli väga nõrk, aga sain aru, et jalgratas omas Albertile tohutut tähendust, ja just tervise osas.


Naise käsi on ka peaaegu terve juba, nii et ta on saanud oma uue õmblusmasinaga vaikselt õmblema hakata. Nad teevad päris uhkeid asju, selliseid sitsi-satsilisi ja tepitud atlassiidist diivani- ja tugitoolikatteid jms. "Jõukas" majapidamine tähendab eelkõige seda, et tsementpõrandale ja parimal juhul võõbatud tsementseintele vastukaaluks on akende ees tikitud ja satsilised kunstsiidist läikivad kardinad ja ehk ka diivanikatted. Kuid seda ainult tõesti jõukas peres! Paaris sellises ma eri linnades käisin koos Bensoniga. Mina võrdleksin neid kodusid meie nõukogude aja kõige vaesema kolka vaeseima maakoduga, kusjuures meie vaestes maakodudes oli ikka mõni vaip ja rohkesti nänni. Seal jääb silma igasugu nänni ja kola puudus. Mõni plekkauss, mõni plastmasskauss, veel üks-kaks asja ja ongi kõik. See on "rikas" kodu! Jah, külades ringi liikudes ja "tavaliste" inimeste kodusid külastades võib tõesti aru saada, miks neid maju jõukaks peetakse...


Kindlasti on suurlinnades päris rikkaid ka, sest Ndolas näiteks käisime täiesti Kristiine keskuse tasemel supermarketis ja keegi peab ju sealt ka midagi ostma! Esimesi valgeid inimesi nägingi seal, pärast peaaegu kolme nädalat Sambias. Kuid Mufuliras ja Murundus pole sellest maailmast lõhnagi tunda ja enamik inimesi isegi ei tea selle maailma olemasolustki midagi.


















Ettevõtlus ja pühendumine

Kuid rahvas on seal tubli. Nad on täpselt sama töökad ja vaprad kui mistahes Eesti vaese maaküla pereemad ja pereisad, kes võitlevad hommikust õhtuni iga suutäie ja sendi eest. Inimesed teevad mida iganes, et endal ja lastel hinge sees hoida. Seepärast on kõik kohad täis müügilobudikke, juukselõikus-lobudikke jms. Kellel seda paari lauajuppi hankida ei õnnestu, müüb oma korjatud seeni või tomateid vms tee ääres või osmiku "väravas" maas, papitüki või tekiräbala peal. Tehakse mida iganes, et kuidagigi hakkama saada! Ettevõtlikud on nad tõesti, kuid kui mingeid vahendeid ei ole...


Paar inimest on meili teel küsinud, et kas saaks jalgratta ostmisega veel mõnda pastorit aidata. Küsisin Bensonilt, kas ta teab mõnda, kes veel jalgsi tööd teeb. Benson ütles, et võib kohe vähemalt 20 oma pastorit üles lugeda, kes käivad iga päev kümneid kilomeetreid jalgsi – Godson näiteks! Lubasin, et kohe, kui saame, saadame Godsonile jalgratta raha. Probleem on niivõrd akuutne!

Bensoni kutsumine on olnud algusest peale see, et viia evangeelium kõige kaugematesse maakohtadesse, vaeseimast vaestele, mitte suurlinnadesse, kuhu enamasti pastoriks tükitakse. Nii ongi tema pastorid ka lõviosas kaugete kolkakülade misjonipastorid, Jumala kutsega mehed, reeglina vähemalt piiblikolledzi haridusega.


Töö, mis nad teevad, see süda, pühendumine, üleantus, armastus Jumala ja oma rahva vaeste vastu, ja need ohvrid, nende enda elu-olu tase – see teeb lihtsalt nii alandlikuks ja paneb ka kõvasti häbenema. Sain ikka kõvasti meie, valgete eurooplaste pärast valusat piinlikkust ja kahetsust tunda, kui ma hakkasin nägema, KUI rikutud ja küünilised ja kurjad ja mürgised me oma suures kooli- ja ilmatarkuses oleme... See vahe tuleb seal nii teravalt ilmsiks, et ma hakkasin äkki taipama, miks Hiina tagakiusatud kogudus palub ainult armu viletustes kindlaks jääda, mitte et nendel sama hea elu oleks kui Euroopa ja USA usklikel - nad ütlevad, et nad ei taha muutuda selliseks nagu meie...


















Kanala olukord

Nagu teate, pani pastor Joseph ameeriklaste esimese abiga aluse Murundu kanafarmile. Meie raamatu abiga laiendas ta farmi ja kasvatas kanakarja veelgi. Esimeste kasumite arvelt on ta söötnud nii oma orbusid kui ehitanud orbudele oma koolimaja, mis kohe-kohe lahti läheb. Kuid ei saa selline asi kaua "karistamata" jääda! Kolm nädalat enne meie saabumist tuli sõna otseses mõttes kuratlik rahetorm, viis terve kanala katuse eemale põllu peale ja lükkas ühe seina sisse. Suur hulk äsjaostetud tibudest sai rahetormis surma. Meie esimesed olid sel hetkel nii suured, et jäid ellu, enamus olid juba müüdud.

Joseph päästis suure hulga ära ja viis oma kodu juurde vanasse katkisesse kanalasse. Ta üürib seal maja ja on hakanud seda omanikule välja maksma koos vana kanala, sigala ja kalatiigiga, mis on seal kasutamata seisnud ja mida saaks remondi järel kasumit tootma panna. Päästetud tibud rändasid siis vanasse remontimata kanalasse. Kaks päeva hiljem kukkus kanalale tohutu puu peale ja purustas ühe osa. Hukkus veel tibusid. Nad kolisid ellujäänud tibud kiiruga kanala keskmisesse ossa, kuid öösel murdsid külakoerad sisse ja tapsid veel osa. Ellu jäi kokku 460 noort kanahakatist, hukkus kokku 1100.


Minu tuleku ajaks oli Josephil juba uuel kanalal uus katus peal ja seinad püsti, see maksis 1000 dollarit. Tibudega kaotas ta 2000 dollarit saamata jäänud kasumit, ütles ta. Plaanid on sellised, et kuna ta ostab elumaja koos kanala, sigala ja kalakasvatustiigiga omaniku käest järelmaksuga ära (paberid on korras ja vormistatud), siis saab ta kahte kanalasse panna kasvama kokku 7000 kana. Sellega oleks Murundu ja Minambe orbude mure murtud. Kanade müük oleks iga kahe kuu tagant ja sellega ta peaks üleval nii koolimaja kui muudki. Vana kanala taastamine maksab kalkulatsiooni järgi 3135 dollarit.














Orbude põhisoov

Ma kohtusin enamuse meie orbudega, rääkisin nendega. Jah, toit on väga vajalik ja parem on olla söönud kui näljas, kuid kõigil, kes olid kooliealised, oli ainult üks valu silmis - kust saada kooliraha. Kool on ainus asi, millest nad unistavad! Küsisin nii madratsi kui teki kui kooli jalanõude ja koolivormi kohta ja nägin, et neid neil ei ole, aga kui nad üldse midagi paluvad, siis ainult abi õppemaksu maksmisel. Kõik muud asjad on teisejärgulised!

Õppemaks käib meie sponsorite enamusele üle jõu. Ma ei saanud neile kellelegi lubada, et me saame neid koolirahaga aidata. Teate kui raske see oli. Ütlesin ainult, et nad palvetaksid ja paluksid Jumalat, kes teab, kes ja kuidas saab aidata. Ja siis palusime koos.

Sama võitlus on Josephil oma orbude pärast. Tal on neid hoole all 200 ringis. Ta on pastoritööd teinud 18 aastat, esimesed orvud on juba kolledzidki lõpetanud ja leidnud tööd. Väga tugevad noored, nii nagu needki, keda mina nägin: energilised, ilusad, töörügajad, usus ja Sõnas tugevad, enesekindlad, koolis edukad, rõõmsad ja igas asjas abis. Lihtsalt lust, ainult vaata ja imetle! Kuid kui palju on neid, kellel veel sponsorit ei ole ja kelle eest ta ei jaksa kooliraha maksta.


Üks lahendus oli ehitada kanala kasumiga oma kool, mis on peaaegu valmis, kolme klassiruumiga. Kirik toimib samuti klassiruumina, kokku saab ta oma kooli panna 70 lapse ringis. Ühe õpetajaga kohtusin, kes seal tööle hakkab: ilus meeshing, tõeline maa sool ja valgus. Minambe orvud paneks Joseph kõik sinna Murundu kooli. Ta muide sõidutab neid iga päev koolidesse ja koju: tema kui pastori tööpäeva sisse kuulub orbude koolivahet vedamine mööda auklikke liiva-savi-teid.

Kokkuvõtteks: me peame jõudma ajapikku sinnani, et meie peatähelepanu ja resursid aitavad Bensonil ja Josephil ISE oma orbude eest hoolt kanda ja nad üles kasvatada/koolitada. Eeldused on selleks kõik olemas. Kui Joseph saab oma kaks kanalat tööle koos põllumaade, sigala ja kalakasvatusega, ei ole tal enam meid vaja. Mis ongi ju iga abiprojekti mõte ja eesmärk! Üksiksponsorid on vajalikud ainult seni, kuni nende endi baas on veel välja ehitamata.

















Kutsutud aitama

Piiskop Bensoniga on sama lugu. Kui te ometi näeksite tema põllumaid! 20 hektarit hästi haritud põlde: mais, oad, maguskartul, maapähklid, maniokk jm. Kaks tundi käisime seal ringi. Iga suure põllu taga on järgmine üüratu põld, ja järgmine ja järgmine. See kõik on alles päris uus, ameeriklaste abiga hangitud. Eelmise aasta kasumist ostis Benson väikese kastiga veoauto moodi asja, millega saaki vedada ja millega üldse seal käia. Põllud asuvad tükk maad linnast väljas, ja siis veel 3 km mööda põhjatuid teid. USA abiga on ta ehitanud oma põletatud tellistest (!!!) sigala, mis neid ruigajaid täis – imeilus ja puhas! Ta tahab ka kanalat ehitada – kohe, kui selle aasta saagist saab kasumit. Jälle oma põletatud tellistest, et odavam tuleks... Kitsed on tal ka, 27. Kogu see meeletu põllumajandus on rajatud ainult selleks, et Jumal on teda kutsunud just vaeste ja orbude ja vanade leskede eest hoolt kandma.


Nende põllusaadustega toidab ta tohutuid hulki juba praegu. Kui kusagil on toiduabi vaja, siis on see Benson, kes oma veoautoga maale tormab ja sealt täis kottidega tagasi tuleb. On see siis vaese pastori pulm või 21-aastase tüdruku matus või 97-aastase puruvaese mehe matus või noortekonverents või jõuluaegne 500 näljase kirikulise toitmine, orbudest rääkimata. Ikka on see Benson, kes peab kirsturaha välja võluma, hauaplatsi ostma, pulmatoidu hankima. Ta teeb seda tööd uskumatu jõu ja väärikuse ja armastusega. Rügab ise iga vaba hetke põldudel koos teise 5 palgalisega, vahel istub 5 tundi autoga mudas kinni, kuid iial ei kuule temalt ühtki paha sõna. Tuleb aga jälle täis kottidega ja annab rahvale süüa või müüb midagi maha ja ostab, mis parasjagu hädavajalik. Ta ütleb, et Jumal on teda sõna-sõnalt kutsunud hoolitsema orbude ja vaeste eest ja "nende eest, kes on tõelised lesed" – mitte suurlinna pastoriks. See on see, mis teda ainsana rahuldab ja õnnelikuks teeb: et ta saab aidata, olgu või ise oma kätega tööd tehes ja põldudel käpakil ja kõplaga kuuma päikese all rabades. Jah, just nii, käpakil ja kõplaga! Sest selle 20 hektari harimiseks neil muid võimalusi ei ole! Ainult oma selg ja käed, ja kõplad-koogud. Hädasti oleks neile traktorit vaja. Kuid küll seegi tuleb, kus ta pääseb!


Valikud

Benson oli Lõuna-Aafrikas teoloogiakraadi omandamise järel töötanud ühes suures Johannesburgi kirikus, kus ta suutis ühendada peaaegu lootusetult vaenujalal olevad valged ja mustad, ja teda paluti iga hinna eest sinna jääda, pakkudes talle lausa müstilist palka. Kuid Benson ütles, et ta ei olnud seal jõukuse sees õnnelik. Teda tõmbas kodumaale, Sambiasse, ja ta koges, et Jumal kutsub teda just kaugete maakolgaste pastoriks. Tuligi ära ja alustas ühes sellises kolkas väikese kodugrupiga. Nad ostsid ära ühe endise õlletehase, mis oli vahepeal tehtud kanalaks, ja tegid sellest Calvary kiriku, mis on praeguseks peakorteriks rohkem kui 75 kogudusele. Uusim tekkis nüüd Lõuna-Aafrikasse.
Sama tuld nägin ka Josephi silmis, kui ta oma Jumala kutsest rääkima hakkas. Joseph on kolledziharidusega raamatupidaja, tal oli hea töökoht edukas firmas. Kuid ta koges, et see pole tema jaoks, jättis kõik ja hakkas ühe maakoguduse pastoriks. Esimesed 10 aastat käis iga päev 12 km kogudusse jala. Kogu suguvõsa oli maruvihane: kuidas ta võis kalli hariduse lihtsalt minema vista, kui ta oleks võinud saada ükskõik millisesse firmasse tööle ja jõukat elu elada, selle asemel et hakata näljarotist pastoriks, kes ei saa üldse mingit palka, elab ainult usust! Aga Joseph ütles, et kui ta neid kümneid kilomeetreid iga päev jala käis, oli ta südames selline rahu, et ta teadis: see on ainus amet ja töö, mis teda üldse õnnelikuks teeb.


Jumal oli ustav: saatis talle kogudusse ühe mehe, kes otsustas ise pastori pere tarvis palka maksta – aastaid maksis. Nüüd viimased aastad on neil oma ühing, Enfys Foundation ehk Tõotuse ühing, kes Josephile palka maksab, aga senimaani elaski ta ainult usust.

Meiegi hakkame vähemalt Josephi raha kandma nende endi organisatsiooni pangaarvele. Käisin ise pangas ja need on täiesti tasemel. Enamasti töötavad seal usklikud poisid, kellel on sügav respekt nii Bensoni kui Josephi vastu. Ei Benson ega Joseph pole iial kuulnud mingitest kaduma läinud rahadest vms. Mufuliras on vähemalt 3 panka ja kõik ametliku töökohaga töölised saavad oma palgad pangaarvele ja võtavad automaadist sulas välja. Väga hästi toimib! Benson ütles samuti, et temal pole iial pangaga probleeme olnud. Ka Josephi ühing ajab oma asju panga kaudu. Josephil on 5-liikmeline juhatus ja pangast võetakse raha välja kolme allkirjaga.  Nii näevad juhatuse liikmed rahade laekumist ja kuradile jääb kahtlustamise külvamiseks vähem ruumi.


















Turvamüür

Calvary kiriku maad olid ostes palju suuremad. Siis, kui Bensoni kogudus vana õlletehase-kanala ostis, asus see linnast väljas keset tühermaad. Kuid näljas rahvas pressib linnadesse. Nii on viimaste aastatega kogu ümbrus asustatud, slummid on nad sisse piiranud ja muudkui kasvavad. Kahest küljest on kirik kaotanud suured tükid maad, kuhu inimesed lihtsalt oma majad peale ehitasid. Sest kui Aafrikas müüri krundi ümber ei ole, ei loe mingi paber.

Ühest, pikemast küljest on müür suurt osa juba kaitsmas, aga alumine ots on lahti. Kaks suurt eramaja on sinna otsamaadele juba ehitatud ja müür tuleb nüüd nende eest läbi tuua, et järelejäänud maad edasiste vallutuste eest kaitsta. Kui Harles esimest korda tuli, oli 10 lõiku tehtud. Harlese ja meie hilisema abiga on ehitatud 28 juurde, kuigi kõige viimased järgud mitte täiskõrguses. Silmaga vaatasime, et täpselt sama palju on veel vaja. Kõige kiirem on 10 uue lõiguga, siis on maatüki pikkus märgistatud ja keegi ei saa arvata, et see on lihtsalt asustamata tühermaa. Edasi on vaja otsamüüri: umbes 18 müürilõiku, ja siis teisest servast üles veel 10. Sealt tuleb tehase vana punane tellismüür juba vastu.


Ainus mõttekas variant on ehitada kohe kvaliteetne ja kauakestev kiviaed, nagu terves Sambias kõigil maatükkidel on. Igasugune ajutine materjal läheks mõttetult kalliks ega kestaks: puit mädaneb seal kohe ära, raud- või traataed oleks samuti nii kallis, et ajutise lahenduse eest sellist raha ei taha keegi välja käia.

Benson on valmis leppima praegu ainult 10 uue lõiguga, et saaks maa pikkuse tähistatud. USA annetustega rajatud kaks piirkonna ainsat puhta vee kaevukraani on kiriku maa peal ja kogu slummirahvas käib sealt vett viimas. Igasugune ehitustegevus koos paratamatu materjali mahapaneku ja hoiustamisega on seega kuni müüri valmimiseni üks ütlemata riskantne ettevõtmine... Vett saaks aga rahvas ka hiljem, sest selleks jäetakse müürisse jalgväravad, mille saab ööseks lukku panna.

Arvutasime välja, et umbes 2000 euroga saaks maatüki pikkuse (10 lõiku) koos nurgapööranguga täiesti kaetud. 1000 euroga saaks selle kinni pandud nii, et müüri täies kõrguses üles ei ehita. Benson on nõus millega iganes, peaasi et koguduse sekretär ja üks kirikus elav noormees, orb Chama ei peaks käsikähmlust pidama, kui keegi jälle otsustab midagi ehitama hakata. Oleks müür kõigi silme ees maha pandud, ei julgeks enam keegi koppa või labidat maasse lüüa.


Kui maa müüriga tähistatud, siis järgmiseks tuleb kristlik kool ja orbudekodu neile, kellel ei ole üldse kuskil olla – nagu Chama, kes praegu kirikus elab. Kutsekool koos puutöökoja ja õmblustsehhiga peavad ka kohe tulema, et saaks tootmise paika ja raha sisse tooma. Ka oma hostel, sest praegu peavad kõik Bensoni külalised 15 dollarit öö võõrastele maksma. Bensoni oma "külalismisjonärid" nagu meie saaksid siis tasuta elada ja muul ajal saaksid nad ise selle hosteliga raha teenida nagu briti omanikega majutuskoht teises linna servas, kus meie elasime. Töökodades tahab Benson panna noored toole tegema. Naised saavad vaipu jm õmmelda. Kui Benson saab oma põldudelt hea saagi, siis tahab ta ka kanala ehitada - sealtki saaks ehituste jaoks raha.


Nüüd saate ehk aru, miks ma ei suuda kuidagi oma mõtteid ja südant Sambiast tagasi rebida... See, et süda Aafrikasse maha jääb, ei ole tõesti ainult laialt levinud sõnakõlks. Ma ei ole kunagi midagi sellist tundnud, ehkki olen üsna palju reisinud. Saan täitsa aru, miks Livingstone'i süda Sambiasse tagasi toodi ja sinna maeti...


httpsci6googleusercontentcomproxyRnNZfQn2o2xpggJQqefCOervMbPIci5mujDPJnvl43kv6Rtxjyh5gHN_JKVzeU-aaGz3pePFgxfoAAtZJZNx8mveVTc-11j98EfuAJVcumUenAs0-d-e1-fthttpssslgstaticcomuiv1iconsmailimagescleardotgif
Riina Aasa


Kommentaarid: 0
Email again:
Lisa kommentaar
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: