Kuidas kallistamissoov kõhtu täitma hakkas
sambia.sobrad
2013. aasta novembris läks Marisele väga südamesse üks orbudest rääkiv telesaade. Veel järgmistel päevadelgi mõtles ta aina nendele lastele.

Maris tundis, et soovib ka ise midagi konkreetset nende heaks ära teha. Ta võttis ühendust ühe lastekoduga Eestis, et pakkuda end sinna vabatahtlikuks lapsi kallistama, neile rõõmu ja armastust jagama. Vastus oli Marise jaoks ootamatu: selles lastekodus ei olevat vabatahtlike abi vaja, sest töötajaid seal jagub.

„Võib olla nad mõtlesid, et olen lasteahistaja,” üritab Maris vastuse tagamaid mõista. „See ei mahu ehk inimestele eriti pähe, et keegi tõesti tahab armastust jagada. 

Kevadel, kui ma Sambia orbe Facebookis jälgima hakkasin, nägin, et see on tänuväärne ettevõtmine ja armsad lapsed saavad abi. Samas mõtlesin, et on sadu kohti ja tegevusi, mida toetada... Hiljuti aga, kui olin just uued uudised Sambia orbudest üle vaadanud ja õhtust sõin, hakkasin moosisaia söömise ajal nutma ja tajusin, et ei suuda enam edasi süüa - mina siin luksust nautimas, kui teine ei saa elementaarsetki endale lubada...”

Maris tundis, et see orbude lugu oli teda nii isiklikult puudutanud, et ta ei saa enam kõrvaltvaatajaks jääda. „Jaakobuse kirjas seisab, et õige jumalateenistus on lesknaiste ja orbude aitamine,” leidis kristlasest naine oma valikule kinnituse ka pühakirjast. Nii ei saa väike Andrew Minambe külast Mariselt nüüd mitte küll kallistusi, aga tühja kõhtu ta enam kannatama ei pea.


Kommentaarid: 0
Email again:
Lisa kommentaar
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: